kolmapäev, 17. august 2016

Kas ande raiskamine armastusele on patt?

Ongi juhtunud nii, et ka järgmine postitus on pühendatud suveetendusele. Eelmise loo lõpetasin mõttega:
"Tähtis pole see, kas etendus on toas või õues, esitatud suvel või talvel, vaid see, et on tehtud nii, et kõnetab inimesi, liigutab nende sees peidus olnud tundekeeli ja täidab hinge selgusega, et maailm on vaatamata oma ebatäiuslikkusele elamiseks ikka üks hea paik".
Ei osanud arvatagi, et jõuan selle mõtte juurde tagasi ainult nädal hiljem.
Eile õhtul külastasime naisega Tartus Vanemuise etendust "Julie ja tähed". Etendust kanti ette Tartu Tähetorni kõrval tähetorni direktorite traditsioonilise elukoha õuel. Algus oli väga morn. Terve päeva oli järjepannu sadanud ja ette rutates olgu öeldud, et sadas kogu etenduse aja, eriti tihedalt teise vaatuse ajal. Kohale jõudes tabasin ennast mõttelt, et kas ma olen tõesti nii kultuurimasohhist, et vaatan paduvihmas selle etenduse ära. Leppisime naisega kokku, et vaatame esimese vaatuse ära ja siis otsustame, kas laseme jalga või vaatame lõpuni.
Juba etenduse eel ennast sisse elada püüdes tabasin ennast mõttelt, et mu haridus on ikka ütlemata vilets küll. Ma ei teadnud kuni eilse päevani mitte midagi JULIE HAGEN-SCHWARZ-ist, Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikust ja 19.sajandi Euroopas tähele pandud lootustandvast baltisaksa naiskunstnikust. Imestasin siiralt ka selle üle, et selline filmilik story alles nüüd näidendi kirjutamiseks üles nopiti. See on küll tunnustus autorile Loone Otsale, kes selle ilusa loo näidendiks kirjutada võttis. Enamik tegelasi on ajaloolised, nende tegevus üldiselt tuntud ja seepärast oli kosutav neid kuulda mitte erialaselt üles astumas, vaid pigem oma inimlikku sisu avamas. Struwe ehk neist kuulsaimana postuleeris põhikonflikti- MIKS lootustandev Itaalias elav ja töötav noor kunstnik jätab oma karjääri Roomas ja tuleb provintslikku Tartusse tagasi, et abielluda alles surnud õe mehega ja pühendada oma elu lastele ja abikaasale? Abikaasa juhib kartograafiaekspeditsioone Ida-Siberis ja Kaug-Idas. Esimesele ekspeditsioonile Baikali äärde läheb kaasa ka Julie, kes elab mehe läheduses lastega koos üle 2 aasta. Ludvigi kirjeldused sealsetest mägedest on nii sugestiivsed, et tabasin ennast etenduse ajal meenutamas samu paiku. Aastal 1984 korraldasin kooli direktorina kooli matkaringile kaugmatka Lääne-Baikali mäestikus. Meenus sõit oma 5.klassi lõpetanud tütrega kiirlaevaga (tollases mõttes) sellestsamast Irkutskist piki Angara jõge Baikali äärsesse Listvjanka külla ja seejärel paarisaja kilomeetrist jalgsimatka põhja poole. Selline taustade kattuvus ja emotsionaalne side näidendis toimuvaga viis tõelise vaimse kirgastumiseni. Nautisin etendust täiega ja seisin etenduse lõpus püsti plaksutamas eelkõige peategelast etendanud Maria Annusele (Soomets!), kes oli vastanud etenduse lõpus postituse pealkirjas sisalduvasse intriigile- armastuse kogemiseks ei ole ükski ohver liiga suur. Heidab ju Struwe talle ette, et ta raiskab oma annet kodusele majapidamisele (millega ta tõele au andes kuigi hästi hakkama ei saa), lõputule abikaasa ootamisele ekspeditsioonidelt ja provintslikule mandumisele.
Tegelikult nii oligi ka tõelise Juliega. Ta jäigi oma mehe kõrvale Tartusse, elas seal oma elu lõpuni ja jätkates jõudumööda ka portreede maalimist kohalikest maksujõulistest linnakodanikest.
Külastasime naisega ka esimest korda Tartu Tähetorni (see külastus oli küll ainult vaheaja pikkune) ja otsustasime, et tuleme sinna tagasi koos lastelastega. See tubli ja ajaloost pakatav maja on väärt lähemat tutvumist.
Lõpetama peaksin vist sama lausega, mida loo alguses eelmisest postitusest tsiteerisin.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar