Kas ande raiskamine armastusele on patt?

Ongi juhtunud nii, et ka järgmine postitus on pühendatud suveetendusele. Eelmise loo lõpetasin mõttega:

"Tähtis pole see, kas etendus on toas või õues, esitatud suvel või talvel, vaid see, et on tehtud nii, et kõnetab inimesi, liigutab nende sees peidus olnud tundekeeli ja täidab hinge selgusega, et maailm on vaatamata oma ebatäiuslikkusele elamiseks ikka üks hea paik".

Ei osanud arvatagi, et jõuan selle mõtte juurde tagasi ainult nädal hiljem.

Eile õhtul külastasime naisega Tartus Vanemuise etendust "Julie ja tähed". Etendust kanti ette Tartu Tähetorni kõrval tähetorni direktorite traditsioonilise elukoha õuel. Algus oli väga morn. Terve päeva oli järjepannu sadanud ja ette rutates olgu öeldud, et sadas kogu etenduse aja, eriti tihedalt teise vaatuse ajal. Kohale jõudes tabasin ennast mõttelt, et kas ma olen tõesti nii kultuurimasohhist, et vaatan paduvihmas selle etenduse ära. Leppisime naisega kokku, et vaatame esimese vaatuse ära ja siis otsustame, kas laseme jalga või vaatame lõpuni.

Juba etenduse eel ennast sisse elada püüdes tabasin ennast mõttelt, et mu haridus on ikka ütlemata vilets küll. Ma ei teadnud kuni eilse päevani mitte midagi JULIE HAGEN-SCHWARZ-ist, Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikust ja 19.sajandi Euroopas tähele pandud lootustandvast baltisaksa naiskunstnikust. Imestasin siiralt ka selle üle, et selline filmilik story alles nüüd näidendi kirjutamiseks üles nopiti. See on küll tunnustus autorile Loone Otsale, kes selle ilusa loo näidendiks kirjutada võttis. Enamik tegelasi on ajaloolised, nende tegevus üldiselt tuntud ja seepärast oli kosutav neid kuulda mitte erialaselt üles astumas, vaid pigem oma inimlikku sisu avamas. Struwe ehk neist kuulsaimana postuleeris põhikonflikti- MIKS lootustandev Itaalias elav ja töötav noor kunstnik jätab oma karjääri Roomas ja tuleb provintslikku Tartusse tagasi, et abielluda alles surnud õe mehega ja pühendada oma elu lastele ja abikaasale? Abikaasa juhib kartograafiaekspeditsioone Ida-Siberis ja Kaug-Idas. Esimesele ekspeditsioonile Baikali äärde läheb kaasa ka Julie, kes elab mehe läheduses lastega koos üle 2 aasta. Ludvigi kirjeldused sealsetest mägedest on nii sugestiivsed, et tabasin ennast etenduse ajal meenutamas samu paiku. Aastal 1984 korraldasin kooli direktorina kooli matkaringile kaugmatka Lääne-Baikali mäestikus. Meenus sõit oma 5.klassi lõpetanud tütrega kiirlaevaga (tollases mõttes) sellestsamast Irkutskist piki Angara jõge Baikali äärsesse Listvjanka külla ja seejärel paarisaja kilomeetrist jalgsimatka põhja poole. Selline taustade kattuvus ja emotsionaalne side näidendis toimuvaga viis tõelise vaimse kirgastumiseni. Nautisin etendust täiega ja seisin etenduse lõpus püsti plaksutamas eelkõige peategelast etendanud Maria Annusele (Soomets!), kes oli vastanud etenduse lõpus postituse pealkirjas sisalduvasse intriigile- armastuse kogemiseks ei ole ükski ohver liiga suur. Heidab ju Struwe talle ette, et ta raiskab oma annet kodusele majapidamisele (millega ta tõele au andes kuigi hästi hakkama ei saa), lõputule abikaasa ootamisele ekspeditsioonidelt ja provintslikule mandumisele.

Tegelikult nii oligi ka tõelise Juliega. Ta jäigi oma mehe kõrvale Tartusse, elas seal oma elu lõpuni ja jätkates jõudumööda ka portreede maalimist kohalikest maksujõulistest linnakodanikest.

Külastasime naisega ka esimest korda Tartu Tähetorni (see külastus oli küll ainult vaheaja pikkune) ja otsustasime, et tuleme sinna tagasi koos lastelastega. See tubli ja ajaloost pakatav maja on väärt lähemat tutvumist.

Lõpetama peaksin vist sama lausega, mida loo alguses eelmisest postitusest tsiteerisin.

 

Kas armastada saab muusikut või muusikat?

“Oodata kirja Tšaikovskilt ja mäluda sel ajal nagu lehm?!” Nii vastab Nadezda Filaretovna oma poja kutsele sööma tulla. Nii labane oleks selle ootuse ajal süüa! Sel ajal ei ole ta nõus ka metsa müüma ja ostja ootab leping püksitaskus hetke, mil parunessil on jälle aega tegeleda maiste asjadega.

“Tšaikovski on armastus… Tšaikovski on valu… Tšaikovski on nagu unetu öö, mida Sa igatsed ja vihkad samal ajal."
Need olid nopped nähtud lavastusest Kukruse polaarmõisas. Loo pealkiri kõlas eestlasele tuttavlikult- Kui seda metsa ees ei oleks.
Urmas Lennuk on kirjutanud mitme allika alusel võrratu loo. Uurisin täna lisaks veel natuke internetist ja avastasin iseendale hoopis sügavama loo.
Loo peategelane Nadezda von Meck on elust võetud aadliproua. Ta oli rikka raudteemagnaadi lesk ning temaga oli Pjotr Tšaikovski kirjavahetuses 13 aastat, saades daamilt iga-aastast stipendiumi.
Kirgliku muusikaarmastajana toetas paruness mitmeid teisigi helikunstnikke. Näiteks noor Claude Debussy oli mõned aastad tema kodupianistiks ning reisis koos Mecki perega Šveitsis, Lõuna-Prantsusmaal ja Itaalias.
Kuid Tšaikovskiga sidus parunessi eriline side, mida võiks nimetada sõpruseks kirja teel, kuna nad ei kohtunud silmast silma kordagi, seda daami palvel. Lavastuses arusaam sellest suhtest muutub. Alguses tundus, et ta armastab Tshaikovskit, siis nagu Tshaikovski muusikat ja lõpuks nagu ainult muusikat ja Tshaikovski oli nagu lihtsalt muusika loojaks ja selle armastuse fokuseeritud objektiks.
Teatrikriitikud on pidanud lugu tshehhovlikuks. Mina selles päris kindel ei ole. Selle jaoks on lugu liiga sümpaatselt humoorikas ja kilduderohke.
Humoorikat poolt hoiab üleval metsakaupmees, kes esimeses vaatuses on tahumatu pärisorjast kaupmeheks kasvanud harimatu jõmm, kelle muusika-alased teadmised piirduvad vaid balalaika eristamisega praepannist. Teiseks vaatuseks oli ta saanud  tekkinud muusikaarmastusele lisaks nii palju lihvi, et tulla mõisaprouale kätt ja südant pakkuma. Tema muusikahuvi oli alguse saanud küsimusest, mis asi see muusika ikka on, et paruness lihtsalt saadab aastaid raha heliloojale, et see saaks nautida elu ja kirjutada nii ilusat muusikat. Teda lummab ja erutab parunessi kirjeldus sellest, mida ta tunneb Tshaikovski muusikat kuulates. Ta nagu lendaks alasti metsade kohal ja naudiks oma kehal puulatvade puudutusi. See erutab matslikku kaupmeest nii väga, et ostab endale ka ühe  (küll katkise!) klaveri ja hakkab kuulama muusikat. Ega ta vist ei saagi lõpuni aru, miks paruness nii väga seda muusikat armastab, kuid ta saab aru, et teda köidab ja erutab metseeni armastus muusika(u?) vastu.
Söögilaual mängitud lembestseeni algus tõotas groteski, kuid muutus äkki  oma ootamatu tõsiseltvõetavusega etenduse üheks emotsionaalseks kõrgpunktiks. Lisaks sellele stseenile olid teises vaatuses eriti nauditavad Nadež­da mõtisklused armastuse ja muusika seotusest ning tähendusest, millised ka vähemalt minu puhul kohale jõudsid.
Kogu etendus oli kaetud algul üleni varjava, kuid hiljem täielikult avaneva looriga muusiku homoseksuaalsuse üle. Metsakaupmees Žgutov ei saanud kuidagi üle nördimusest, miks nii ilus muusika (Tšaikovski VI sümfoonia) pidi olema pühendatud mingile erootiliste vihjetega looritatud poisikesele. Õnneks seda teemat pikalt ei käsitletud ja see oli pigem kaudne selgitus, miks helilooja metseeni kirjadele enam ei vasta.
Tragikomöödiliselt õhkab metsakaupmees- mis küll Venemaast nii saab? Ja leiab ise ka vastuse- “Viin ja naised − need on Venemaad enne ka päästnud,” Ja selles on palju tõtt.
Etenduse lõpp oli väga hea. Ei oskagi kirjeldada, miks. Lihtsalt oli.
Kokkuvõtteks ütlen, et sel suvel taastus minu usk suveetendustesse. Eelmise suve lõpuks oli abikaasga teemaks üldse neid järgmisel suvel ignoreerida, kuid selle suve Kukruse Polaarmõisa ja Obinitsa taluõue etendused andsid teadmise, et tähtis pole see, kas etendus on toas või õues, esitatud suvel või talvel, vaid see, et on tehtud nii, et kõnetab inimesi, liigutab nende sees peidus olnud tundekeeli ja täidab hinge selgusega, et maailm on vaatamata oma ebatäiuslikkusele elamiseks ikka üks hea paik.