Isadepäev

On isadepäev ja on pōhjust enda rolli üle mōelda ja mōtiskleda selle üle, milline isa ma olen olnud.
Hommik algas üllatusega. Enne 10-t helises uksekell ja seal seisis kena noor daam roosikimp käes ja teatas, et Interfloral on suur ōnn ja au mind isadepäeval ōnnitleda. Olin sōnatu ja siis lakhudes teatas daam, et kaart on ka juures. Lugesin üksi jäädes kaardilt, et need lilled on mulle saatnud mu vanem tütar Kristi, kes on parasjagu Bostonis. Kuna selline saadetis oli minu elus esmakordne, olen siiani mōtlemas maailma väiksuse/suuruse üle. Elu on muutunud nii kiiresti, et ei ole enam üldsegi ebaharilik, kui Sulle Ameerikast isadepäevaks roose saadetakse. Tean ju küll, et saadetis on nn.virtuaalne ja lilled toodi mulle kodulinna lillepoest, Ameerikast tulnud tellinuse järgi. Huvitav oleks ka teada, kust need roosid pärit on- Iisraelist? Egiptusest? Ega vist ei tahagi teada. Tahaks hoopiski mōelda kōige lihtsamalt- need lilled saatis mulle mu tütar Ameerikast. Kuidas need minuni jōudsid, ei olegi tähtis. Tähtis on emotsioon, mida see lugu minus vallandas. Selliste hetkede pärast tasub olla isa. Ega ma ennegi pole kunagi kahelnud, et isa olla on vōrratu, kuid sellised  hetked teevad isaks olemise ōnne veelgi reljeefsemaks.
Mul on kolm tütart ja nende abiga  seitse lastelast. See on väärtus, mida ei saa minult vōtta ei inflatsioon ega riigipööre. See on minu vōimalus vōita igavene elu ja muuta oma geenid surematuks. Evolutsioonipsühholoogid on pannud peaegu sajandi vastu pidanud Maslow vajaduste hierarhia teooria ( lihtsalt öeldes vajaduste püramiidi) kahtluse alla. 2010 kirjutas Douglas T Kenrick, et Maslow eneseteostus pole sugugi inimvajaduste tipp. Kōik,  mis puudutab püramiidi alumisi osi, klapib ka tema teooriaga, kuid ülimaks vajaduseks nimetavad nad hoolitsusd ja perekonna omamise vajadust ( parenting inglise keeles). Eneseteostus tema meelest kōlab vanamoodsalt ning on uues püramiidis taandatud peaaegu olematuks. Evolutsioonipsühholoogide arvates on enesteostuse viisid allutatud soojätkamisele. Kōige rohkem aega ja energiat kulutab inimene suhete loomisele ja hoidmisele, seejärel oma læhedaste eest hoolitsemisele. Nende arvates on kōige tähtsam soojätkamine. Muudel saavutustel ri pruugi olla mingit tähtsust. Loeb vaid universumis uvastupidamine, kaaslase leidmine ja laste saamine.  Geenide edasi andmine, hoolitsemine, lapsevanemaks olemine, laste üles kasvatamine- see ongi kōrgeim saavutus ja ülim vajadus.
Minu arvates on sel teoorial veel ka teine emotsionaalne tähendus. See teooria on kergendus kōigile neile, kes mōnikord justkui häbendes laste omamist ja kasvatamist naudivad ega oska karjääriredelil nühkimist piisavalt tähtsaks pidada. Nende arvates on varsti popp rahuldada enda vajadust hoolutsemise järele.
Elame- näeme, milline on evolutsioonipsühholoogide teooria saatus, kuid tänasel päeval kipuks seda pigem uskuda.  Kahtlema paneb aga rongaisade selline levik ja hulk. Nende mōttemaailmast ei ole ma kunagi osanud aru saada. Kui oled osalenud elu loomise ilusas aktis, pead olema ka valmis loodud elu eest vastutama. Ju on olnud ühiskond rongaisade suhtes liiga leebe, kuid täna ei taha selleele mōelda.
Olen isa ja täna on minu päev. Olen ōnnelik.

Kas ande raiskamine armastusele on patt?

Ongi juhtunud nii, et ka järgmine postitus on pühendatud suveetendusele. Eelmise loo lõpetasin mõttega:

"Tähtis pole see, kas etendus on toas või õues, esitatud suvel või talvel, vaid see, et on tehtud nii, et kõnetab inimesi, liigutab nende sees peidus olnud tundekeeli ja täidab hinge selgusega, et maailm on vaatamata oma ebatäiuslikkusele elamiseks ikka üks hea paik".

Ei osanud arvatagi, et jõuan selle mõtte juurde tagasi ainult nädal hiljem.

Eile õhtul külastasime naisega Tartus Vanemuise etendust "Julie ja tähed". Etendust kanti ette Tartu Tähetorni kõrval tähetorni direktorite traditsioonilise elukoha õuel. Algus oli väga morn. Terve päeva oli järjepannu sadanud ja ette rutates olgu öeldud, et sadas kogu etenduse aja, eriti tihedalt teise vaatuse ajal. Kohale jõudes tabasin ennast mõttelt, et kas ma olen tõesti nii kultuurimasohhist, et vaatan paduvihmas selle etenduse ära. Leppisime naisega kokku, et vaatame esimese vaatuse ära ja siis otsustame, kas laseme jalga või vaatame lõpuni.

Juba etenduse eel ennast sisse elada püüdes tabasin ennast mõttelt, et mu haridus on ikka ütlemata vilets küll. Ma ei teadnud kuni eilse päevani mitte midagi JULIE HAGEN-SCHWARZ-ist, Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikust ja 19.sajandi Euroopas tähele pandud lootustandvast baltisaksa naiskunstnikust. Imestasin siiralt ka selle üle, et selline filmilik story alles nüüd näidendi kirjutamiseks üles nopiti. See on küll tunnustus autorile Loone Otsale, kes selle ilusa loo näidendiks kirjutada võttis. Enamik tegelasi on ajaloolised, nende tegevus üldiselt tuntud ja seepärast oli kosutav neid kuulda mitte erialaselt üles astumas, vaid pigem oma inimlikku sisu avamas. Struwe ehk neist kuulsaimana postuleeris põhikonflikti- MIKS lootustandev Itaalias elav ja töötav noor kunstnik jätab oma karjääri Roomas ja tuleb provintslikku Tartusse tagasi, et abielluda alles surnud õe mehega ja pühendada oma elu lastele ja abikaasale? Abikaasa juhib kartograafiaekspeditsioone Ida-Siberis ja Kaug-Idas. Esimesele ekspeditsioonile Baikali äärde läheb kaasa ka Julie, kes elab mehe läheduses lastega koos üle 2 aasta. Ludvigi kirjeldused sealsetest mägedest on nii sugestiivsed, et tabasin ennast etenduse ajal meenutamas samu paiku. Aastal 1984 korraldasin kooli direktorina kooli matkaringile kaugmatka Lääne-Baikali mäestikus. Meenus sõit oma 5.klassi lõpetanud tütrega kiirlaevaga (tollases mõttes) sellestsamast Irkutskist piki Angara jõge Baikali äärsesse Listvjanka külla ja seejärel paarisaja kilomeetrist jalgsimatka põhja poole. Selline taustade kattuvus ja emotsionaalne side näidendis toimuvaga viis tõelise vaimse kirgastumiseni. Nautisin etendust täiega ja seisin etenduse lõpus püsti plaksutamas eelkõige peategelast etendanud Maria Annusele (Soomets!), kes oli vastanud etenduse lõpus postituse pealkirjas sisalduvasse intriigile- armastuse kogemiseks ei ole ükski ohver liiga suur. Heidab ju Struwe talle ette, et ta raiskab oma annet kodusele majapidamisele (millega ta tõele au andes kuigi hästi hakkama ei saa), lõputule abikaasa ootamisele ekspeditsioonidelt ja provintslikule mandumisele.

Tegelikult nii oligi ka tõelise Juliega. Ta jäigi oma mehe kõrvale Tartusse, elas seal oma elu lõpuni ja jätkates jõudumööda ka portreede maalimist kohalikest maksujõulistest linnakodanikest.

Külastasime naisega ka esimest korda Tartu Tähetorni (see külastus oli küll ainult vaheaja pikkune) ja otsustasime, et tuleme sinna tagasi koos lastelastega. See tubli ja ajaloost pakatav maja on väärt lähemat tutvumist.

Lõpetama peaksin vist sama lausega, mida loo alguses eelmisest postitusest tsiteerisin.

 

Kas armastada saab muusikut või muusikat?

“Oodata kirja Tšaikovskilt ja mäluda sel ajal nagu lehm?!” Nii vastab Nadezda Filaretovna oma poja kutsele sööma tulla. Nii labane oleks selle ootuse ajal süüa! Sel ajal ei ole ta nõus ka metsa müüma ja ostja ootab leping püksitaskus hetke, mil parunessil on jälle aega tegeleda maiste asjadega.

“Tšaikovski on armastus… Tšaikovski on valu… Tšaikovski on nagu unetu öö, mida Sa igatsed ja vihkad samal ajal."
Need olid nopped nähtud lavastusest Kukruse polaarmõisas. Loo pealkiri kõlas eestlasele tuttavlikult- Kui seda metsa ees ei oleks.
Urmas Lennuk on kirjutanud mitme allika alusel võrratu loo. Uurisin täna lisaks veel natuke internetist ja avastasin iseendale hoopis sügavama loo.
Loo peategelane Nadezda von Meck on elust võetud aadliproua. Ta oli rikka raudteemagnaadi lesk ning temaga oli Pjotr Tšaikovski kirjavahetuses 13 aastat, saades daamilt iga-aastast stipendiumi.
Kirgliku muusikaarmastajana toetas paruness mitmeid teisigi helikunstnikke. Näiteks noor Claude Debussy oli mõned aastad tema kodupianistiks ning reisis koos Mecki perega Šveitsis, Lõuna-Prantsusmaal ja Itaalias.
Kuid Tšaikovskiga sidus parunessi eriline side, mida võiks nimetada sõpruseks kirja teel, kuna nad ei kohtunud silmast silma kordagi, seda daami palvel. Lavastuses arusaam sellest suhtest muutub. Alguses tundus, et ta armastab Tshaikovskit, siis nagu Tshaikovski muusikat ja lõpuks nagu ainult muusikat ja Tshaikovski oli nagu lihtsalt muusika loojaks ja selle armastuse fokuseeritud objektiks.
Teatrikriitikud on pidanud lugu tshehhovlikuks. Mina selles päris kindel ei ole. Selle jaoks on lugu liiga sümpaatselt humoorikas ja kilduderohke.
Humoorikat poolt hoiab üleval metsakaupmees, kes esimeses vaatuses on tahumatu pärisorjast kaupmeheks kasvanud harimatu jõmm, kelle muusika-alased teadmised piirduvad vaid balalaika eristamisega praepannist. Teiseks vaatuseks oli ta saanud  tekkinud muusikaarmastusele lisaks nii palju lihvi, et tulla mõisaprouale kätt ja südant pakkuma. Tema muusikahuvi oli alguse saanud küsimusest, mis asi see muusika ikka on, et paruness lihtsalt saadab aastaid raha heliloojale, et see saaks nautida elu ja kirjutada nii ilusat muusikat. Teda lummab ja erutab parunessi kirjeldus sellest, mida ta tunneb Tshaikovski muusikat kuulates. Ta nagu lendaks alasti metsade kohal ja naudiks oma kehal puulatvade puudutusi. See erutab matslikku kaupmeest nii väga, et ostab endale ka ühe  (küll katkise!) klaveri ja hakkab kuulama muusikat. Ega ta vist ei saagi lõpuni aru, miks paruness nii väga seda muusikat armastab, kuid ta saab aru, et teda köidab ja erutab metseeni armastus muusika(u?) vastu.
Söögilaual mängitud lembestseeni algus tõotas groteski, kuid muutus äkki  oma ootamatu tõsiseltvõetavusega etenduse üheks emotsionaalseks kõrgpunktiks. Lisaks sellele stseenile olid teises vaatuses eriti nauditavad Nadež­da mõtisklused armastuse ja muusika seotusest ning tähendusest, millised ka vähemalt minu puhul kohale jõudsid.
Kogu etendus oli kaetud algul üleni varjava, kuid hiljem täielikult avaneva looriga muusiku homoseksuaalsuse üle. Metsakaupmees Žgutov ei saanud kuidagi üle nördimusest, miks nii ilus muusika (Tšaikovski VI sümfoonia) pidi olema pühendatud mingile erootiliste vihjetega looritatud poisikesele. Õnneks seda teemat pikalt ei käsitletud ja see oli pigem kaudne selgitus, miks helilooja metseeni kirjadele enam ei vasta.
Tragikomöödiliselt õhkab metsakaupmees- mis küll Venemaast nii saab? Ja leiab ise ka vastuse- “Viin ja naised − need on Venemaad enne ka päästnud,” Ja selles on palju tõtt.
Etenduse lõpp oli väga hea. Ei oskagi kirjeldada, miks. Lihtsalt oli.
Kokkuvõtteks ütlen, et sel suvel taastus minu usk suveetendustesse. Eelmise suve lõpuks oli abikaasga teemaks üldse neid järgmisel suvel ignoreerida, kuid selle suve Kukruse Polaarmõisa ja Obinitsa taluõue etendused andsid teadmise, et tähtis pole see, kas etendus on toas või õues, esitatud suvel või talvel, vaid see, et on tehtud nii, et kõnetab inimesi, liigutab nende sees peidus olnud tundekeeli ja täidab hinge selgusega, et maailm on vaatamata oma ebatäiuslikkusele elamiseks ikka üks hea paik.

 

Vabandan postituste segase sisu pärast, kuid olen piirkonnas, kus wifi on kui vahelduvvool ja ei saa aru, mis on läinud teele ja mis mitte.
Näib, et praegu internet on olemas ja seepärast lisan mōne asjakohase mōtte. Kuna oleme piirkonnas, kust Istanbuli on 8-9 tundi bussisōitu, siis kohalikud jälgivad arenguid Türgis päris hoolega. Ega ei osata ka siin päris hästi seletada, mis siiski juhtus ja milleks see hea oli. Tasub meenutada, et see rahvas oli 5 sajandit Osmani impeeriumi ikke all ( nagu kohalikud ütlevad) ja seepärast suhtutakse sellise naabri koduōues toimuvasse kahtluse ja umbusuga. Tuletab meelde meie suhtumist Venemaal toimuvasse. Ei taheta uskuda juttu, vaid tahetakse näha julgustavaid tegusid. Tuletab meelde üht laulu, mille sōnad vabas vormis olid: miks on see naaber meil nōnda s...
Bulgaaria ise on suhteliselt räämas. Linna keskelt muru ei niideta, hein on rinnuni. Üks tüüpiline lōunamaine lohakus, kuid neid ei paista see häirivat. Euroopa Liit on küll nagu erinevate paikadega lapitud kasukas. Samas ta annab sooja ja ära visata ka ei raatsi. Kes teab, mis sineli hoopis selle eest vastu saab, kui liiga meheks kätte ära minna.
Niipalju siis Bulgaariast ja Türgist, aga vōib-olla hoopis elust üldisemalt.

Kuldsed liivad 2

Läbi on 5 päeva Kuldsetel liivadel. On olnud ilus, soe ja kosutav aeg. Eile planeerisime sōitu siit 120 km kaugusel asuvasse iidsesse Nessebari linna. Pidi  olema eestikeelne ekskursioon, kuid siis tuli sōnum, et üritus jääb ära, sest on ainult 8 huvilist, kuid alla 15 huvilisega asja ette ei vōeta. Vōttis nōutuks küll, sest 4 lennukitäit (igas 150 inimest) oli Tallinnast siia sōitnud, kuid 15 eesti keelt kōnelevat huvilist kokku ei saadud. Pakuti venekeelset reisi ja me vōtsime selle vastu, sest kuidagi näotu oleks Kuldsetel Liivadel ära käia ja mitte külastada Nessebari. Käisime ära ja oleme rahul.
Täna olime terve päev mere ääres. Oli mōnus päev. Meres kõrged lained ja vesi soe. Ainult, et kui tahad olla seene all ja pikutada lamamistoolil, siis pead 2 peale välja käima 24 leevi ( 12 eurot), sest meie hotellil oma randa ei ole ja avalikus rannas on selline kord. Meele tegi mōruks aga hoopis teine asjaolu, mis sellega seotud. Veebruaris tekkis mōte juulis Kuldsetel Liivadel puhata. Enda arvates pōhjaliku inimesena tegin eeltööd ja valisin välja 4 tärniga hotelli Glarus, mis pidi oleme kohe mere kaldal oma ranna ja kōik hinnas süsteemis rannainventariga. Kuu aega enne sōitu tuli büroost aga kiri, milles teatati, et nendest sōltumatutel asjaoludel lõppes selle büroo koostöö Glarus hotelliga ja meile pakuti varianti, et kas makstakse raha tagasi vōi antakse meile sama hinnaga samuti AI 4 tärni hotellis kohad. Eriti rōhutati, et SAMA HINNAGA, sest praegu ostes pidi seal elamine tegelikult kallim olema. Kaardil paistis teine hotell (Edelweiss) olevat merest 500 m ja kuna ei olnud aega ja viitsimist jamada, jäime nōusse. Tegelik olukord on aga see, et kui tuleme hotellist mere äärde, siis peaksime meie endisest hotellist ostma rannainventari, mis seal hotellis elajatele kōik hinnas on. Tuleb meelde vanasōna- lollidelt tulebki raha ära vōtta.
Teine häiriv asjaolu on wifi, mida ostsin nädalaks ajaks 15 euro eest, kuid mida siiski püsivalt ei ole. Tuleb meelde Leiutajate külakool, kus sauna taga ka wifi on. Selle wifi sain ka ainult ühe device´i jaoks, kuid isehakanud mulgi kavalus ja ahnus viis selleni, et jagasin selle oma Samsung 7S telefonist vel kahte iPadi. Ei teagi, kas see on kavalus, ahnus vōi vargus.
Lugemseni.

Kuldsed liivad 1

2 aastat tagasi lōin ka endale blogi ja kirjutasin esimese postituse. Läks mööda 2 aastat ja tundsin vajadust järgmine postitus üles riputada. Olen oma rändamistega jōudnud Kuldsetele Liivadele. Vene ajal siia ei sattunud ja kui vabadus saabus, tundus kuidagi kohatu raisata aega NL- satelliidi peale. Nüüd on Bulgaaria EL liige ja tundsin sisemist vajadust liitlased uue mundris üle vaadata. Parim variant selleks tundus ühenda Bulgaaria reis soojamaa reisiga. Vene ajal Kaukaasias matkamas käies sai ikka matkamustus maha pestud Mustas meres. Nüüd oleme Musta mere läänekaldal Kuldsetel Liivadel. Ega nad nii kuldsed polegi ja neljatärni hotelli tōeline tase on vist ruutu vōetud, kuid on vaatega merele, hea toidu ja puhta keskkonnaga. Ainult see kōik on viledaks kulunud ja näeb välja nadu Moskvitsh Mercedese kōrval. Oleme aga rahul ja loodame parimat.
Sōit Tallinnast Varna oli juba seikluslik. Tuleb meelde vanasōna- siga leiab alati pori. Lennukis sattus mu naabriks vene keelt kōnelev abielupaar, kes juba lennuki ülestōusmise ajal avas konspiratiivselt Absolut Vodka pudeli ja tarbisid püha nestet paberikoti varjus. Mulle nad ei pakkunud ja see ilmselt saigi neile saatuslikuks, sest pudeli teise poole lahendamisel loobusid nad paberikotist ja asetasid oma pudeli familiarselt eesistuja taha lauakesele. See riivatus ei jäänud stjuurdessile märkamata, ta vōttis pudeli ära ja pani pakkide hoiuraami. See julm tegu mōjus mehele nii halvasti, et ta kukkus sügavale unne, ajas jalga minu jalgevahele ja tahtis mu ōla peal magada. Vahepeal rääkis ta minuga inglise keeles, mis tōele au andes oli minu omast parem. Kohale jōudsime ja mees saadi ka maha eriliste jōuvōteteta. Täna hommikupoolikul kohtusime juba rōōmsalt hotelli siseōue basseinis ja ta avaldas lootust, et veedame koos ilusa puhkuse. See kōlas kaunis kurjakuulutavalt, kuid elame-näeme.
Tänase päeva veetsime basseinis ja meres. Suvitamist segavad ainult tihedad söögi- ja joogikorrad, sest olime endale valinud reziimi "kōik hinnas" ja kui muid mugavusi vähem kipub olema, peame rikkaliku söögi ja joogiga piirduma. Praegugi istume lobby- baaris ja mōlemil on ees poeetilise nimega kokteil CLOUD, mis segati piparmündiliköörist, aniisiviinast, rakist ja mineraalveest. Mu naise eelmine kokteil oli Edelweiss( piparmündiliköör, kohviliköör, vodka ja mineraalvesi) ja mina eelistasin puhast rakit jääga.
Homme-ülehomme suvitame ja teisipäeval sōidame iidsesse linna Nassebari. Loodan, et seekord on bussis pinginaabriks oma naine...
Murelikuks teeb aga olukord Türgis, sest iidne Konstantinoopol on siit kiviga visata. Meie reisipakkumiseski on 2- päevane Istanbuli külastus. Loodan, et see ei realiseeru.

Tere

Alustan täna oma blogi. Arvasin alati, et mul pole seda vaja, kuid tundub, et vahel vajan kohta, kuhu mõtteid koondada. FB on liiga pealiskaudne ja mulle ei sobi. Ehk sobib blogi formaat mulle rohkem.